Sillutiste ja aiateede ehitamine looduskiviga: TOP 3 kivi asjatundja soovitusel

Aiateede, majaesiste sillutiste ja terrasside rajamisel on looduskivi endiselt üks vastupidavamaid ja kauakestvamaid materjalivalikuid. Kuigi turule tuleb pidevalt uusi pinnakattelahendusi (dekoratiivbetoon, valatavad kivipurukatted ja vaigupõhised pinnakatted), ei ole looduskivi oma tähtsust kaotanud. Õigesti valitud ja paigaldatud looduskivisillutis kestad aastakümneid.

Lossikivi pikaajalise kogemusega looduskivide spetsialisti ja geoloogiainseneri Aivar Allikmaaga räägime sellest, millised looduskivid sobivad kõige paremini meie kliimasse, mida nende valikul silmas pidada ning milliseid vigu sillutiste rajamisel vältida.

Allikmaa sõnul on kivi välimus ning sobivus maja ja aia üldise värvigamma ja stiiliga kahtlemata oluline, kuid vähemalt sama tähtis on teada, kuidas materjal meie kliimas vastu peab, millist koormust talub ja kuidas aastate jooksul muutub.

Oma pikaajalisele kogemusele tuginedes soovitab ta aiateede, terrasside ja välissillutiste rajamiseks eelkõige kolme looduskivi: graniiti, Itaalia porfüüri ja India liivakivi.

1. Graniit on meie kliimas kõige kindlam valik

„Meie kliimas soovitan kahtlemata kõikvõimalikke karestatud pinnaga graniite. Graniit on praktiliselt absoluutse ilmastikukindlusega materjal, mis peab vastu nii külmale, niiskusele kui ka suurele koormusele,“ ütleb Aivar Allikmaa.

Graniidi üks olulisemaid eeliseid on selle väike veeimavus. See tähendab, et kivi ei määrdu nii kiiresti kui näiteks betoonkivi ning seda on ka lihtsam puhastada. Põletatud ehk kuumtöödeldud graniidipind on kare ega ole libe. Vajadusel võib sillutist pesta ka survepesuriga, kartmata, et see kivi pinda kahjustaks.

Graniit on saadaval väga erinevates mõõtudes ja vormides. Valikus on ruudu- ja ristkülikukujulised sillutusplaadid, piklikud plaadid, täringukivid ning ääre- ja bordüürikivid. Ka värvivalik on lai, ulatudes heledatest hallidest ja kollakatest toonidest punakate ning tumedamate varjunditeni.

Allikmaa täpsustab, et musta graniidi nime all müüakse sageli hoopis basalti, mis on samuti väga vastupidav looduskivi.

Graniidi paksus sõltub sillutise koormusest

Graniidi valimisel tuleb kindlasti arvestada, milline koormus hakkab sillutisele langema. Jalakäijatele mõeldud aiatee, sõiduautode parkimisala ja rasketehnikale mõeldud plats vajavad erineva paksusega kive.

Sõiduautode parkimisalale soovitab Allikmaa kasutada vähemalt 6 cm paksust graniiti. Väiksemad täringukivid võivad sõltuvalt paigaldusest olla ka veidi õhemad. Rasketehnika koormusega aladel võiks graniidi paksus olla aga vähemalt 8 cm.

„Näiteks Tallinnas Vabaduse väljakul on kasutatud Soome päritolu 14 cm paksust graniiti. Seal võib põhimõtteliselt ka sõjatehnikaga peal sõita,“ toob Allikmaa näite materjali vastupidavusest.

2. Itaalia porfüür ühendab vastupidavuse ja loodusliku kivipinna

Graniidiga täiesti võrreldav materjal on Allikmaa hinnangul Itaalia porfüür. Tegemist on vulkaanilise kivimiga, mille koostis ja ilmastikukindlus on graniidiga sarnased, kuid millel on üks oluline erinevus.

„Porfüür on kihiline kivim, mida saab tänu tema looduslikule vertikaalsele kihilisusele kasutada ilma täiendava pinnatöötluseta. Kivi pind on juba looduslikult ühtlane ega ole libe. See on väga suur eelis,“ selgitab Allikmaa.

Porfüür on saadaval vabakujuliste plaatidena, erineva laiuse ja pikkusega ristkülikukujuliste plaatidena ning täringukividena. Viimaseid valmistatakse nii looduslikult murtud servadega kui ka trummeldatuna, mis annab kividele pehmemad ja ümardatud nurgad.

Värvitoonidest on levinumad punakaspruunid, kergelt violetsed ning hallikaspruunid segatoonid. Kivi looduslik värvivarieeruvus loob sillutisele omanäolise pinna.

Porfüür sobib nii aiateedele, terrassidele ja hoovidesse kui ka suure koormusega avalikele aladele.

Aastakümneid kasutatud porfüür võib olla endiselt nagu uus

Porfüüri vastupidavusest rääkides toob Allikmaa näite Itaaliast, kust on Eestisse toodud ka aastakümneid kasutuses olnud sillutuskive.

„Itaalias võetakse vanad porfüürkivid üles, vajadusel trummeldatakse ja müüakse uuesti. Need näevad välja nagu uued, on sama vastupidavad kui enne ja kliendile ka odavamad. See näitab hästi, kui vastupidava materjaliga on tegemist.“

Eestis on porfüüri kasutatud näiteks Noblessneri kaiäärsetel aladel ning Lasnamäe Centrumi ümbruse sillutistel.

Allikmaal on ka isiklik kogemus oma koduhoovist. „Tegin porfüürist sillutise 20 aastat tagasi. Selle aja jooksul ei ole ma seal midagi teinud. Nüüd pesin pinna survepesuriga põhjalikult puhtaks ja uuendasin vuugid. Kivi ise on endiselt väga heas seisukorras.“ Tema koduhoovi sillutisel on siiski ainult jalakäijate koormus.

Allikmaa juhib tähelepanu ka porfüüri keskkonnasäästlikkusele. Itaalia tootjate tehtud keskkonnamõju analüüsides on porfüür toodud esile kui üks väikseima keskkonnakoormusega teedeehitusmaterjale. Üks põhjus on see, et kivi looduslik pind ei vaja täiendavat töötlemist.

3. India liivakivi sobib hästi aiateedele ja terrassidele

Kolmanda materjalina soovitab Allikmaa India liivakivi, mis on samuti hea ilmastikukindlusega, kuid mille kasutamisel tuleb arvestada mõnevõrra teistsuguste omadustega.

„India liivakivi sobib väga hästi aiateedele, jalakäijate aladele, platsidele ja terrassidele. Autodega, eriti naastrehvidega, ma sellel siiski sõita ei soovita,“ ütleb Allikmaa.

India liivakivi eeliseks on selle looduslik pind ja mitmekesine värvivalik. Kivi on võimalik tellida erinevates mõõtudes. Lossikivi laovalikus on levinud näiteks 60 × 90 cm plaadid paksusega 3–5 cm.

Kuigi India liivakivi on meie kliimas hea külmakindlusega, on selle veeimavus graniidi ja porfüüriga võrreldes märksa suurem. See tähendab, et kivi võib kiiremini määrduda, eriti kui seda ei ole eelnevalt sobiva kivikaitsevahendiga töödeldud.

Allikmaa sõnul on liivakivi mitte-valimise puhul sageli probleem hoopis inimeste ettekujutuses sellest materjalist.

„Meil seostub liivakivi tihti Eesti pehme ja pudeda liivakiviga, mida võib näiteks mereäärse pankranniku paljandist lausa kraapida. India liivakivi on aga hoopis teistsugune, tugev ja vastupidav materjal. Neid ei saa omavahel võrrelda.“

Õige vuugisegu on sama oluline kui kvaliteetne kivi

Allikmaa rõhutab, et ka kõige vastupidavamast looduskivist sillutise võib ära rikkuda vale paigalduse või sobimatu vuugiseguga.

„Eestis on päris mitmeid suuri objekte, kus vuukimisega on eksitud. Sageli pööratakse kogu tähelepanu kivile endale, aga vuugisegu valitakse hinna järgi. Tegelikult sõltub sellest väga palju nii sillutise välimus kui ka kestvus.“

Traditsioonilise liiva asemel soovitab ta kasutada spetsiaalselt sillutistele välja töötatud vuugimaterjale. Näiteks polümeerliiv sobib väiksema koormusega aladele ja kitsamatesse vuukidesse. See kivistub ning aitab piirata taimede kasvu vuukides.

Suuremate ja nõudlikumate sillutiste puhul eelistab Allikmaa Saksamaa tootja GftK professionaalseid vuugisegusid.

„Olen nende toodetega väga rahul. See firma ongi spetsialiseerunud sillutiste vuugisegudele ja ma ei ole nende kohta halba tagasisidet kuulnud.“

GftK valikus on nii tsemendi- kui ka epoksiidipõhised vuugisegud.

Tsemendipõhine vuugisegu on soodsam, aga selle kasutamine nõuab hoolikust. Pärast vuukimist tuleb kivipind ja kivide servad korralikult puhastada, sest sinna jäänud tsemendijäägid kivistuvad ja neid on hiljem keeruline eemaldada.

Epoksiidipõhine vuugisegu on Allikmaa sõnul küll pisut kallim, kuid elastsem, vastupidavam ja lihtsam paigaldada. See ei jäta õigesti kasutamisel kivipinnale tsemendikirmele sarnaseid jääke. 

„Epoksiidiga on palju lihtsam töötada ja tulemus jääb puhtam. Minu soovitus on vaadata alati tervikut, mitte ainult vuugisegu hinda.“

Epoksiidipõhiste vett läbilaskvate vuugisegude puhul tuleb järgida kindlaid paigaldustingimusi. Allikmaa nimetab minimaalseks vuugilaiuseks 5 mm ja sügavuseks 30 mm. Täpsed nõuded sõltuvad konkreetsest tootest.

Kuna selline vuuk laseb vett läbi, peab ka sillutise aluspind võimaldama veel ära voolata.

Kas looduskivist sillutis vajab hooldust?

„Hooldusvaba asja ei ole olemas,“ ütleb Allikmaa. „Kõik materjalid määrduvad. Küsimus on ainult selles, kui kiiresti see juhtub, kui palju mustust materjal endasse võtab ja kui lihtne on seda hiljem puhastada.“

Graniit ja porfüür on väiksema veeimavusega ning üldjuhul lihtsamini hooldatavad. India liivakivi puhul soovitab ta kindlasti kaaluda kivikaitsevahendi kasutamist, sest suurema veeimavusega kivisse tungib mustus aja jooksul sisse.

Spetsiaalsed kivikaitsevahendid vähendavad vee ja mustuse imendumist. Olenevalt tootest võivad need säilitada kivi loomuliku välimuse või tuua selle värvitoone rohkem esile.

Lossikivi valikus on näiteks Itaalia tootja Massimo Piraccini kivikaitse- ja puhastusvahendid, mida saab kasutada nii igapäevaseks hoolduseks kui ka tugevama määrdumise, õli-, rasva- ja roosteplekkide eemaldamiseks.

Allikmaa toob välja ka olulise erinevuse loodus- ja betoonkivide hooldamisel.

„Graniiti võib rahulikult survepesuriga puhastada. Kui aga betoonkivi või betoonplaati pidevalt tugeva survega pesta, kulub selle pind iga korraga veidi. See muutub poorsemaks ja võib lõpuks hakata lagunema.“

Looduskivi puhul tuleb arvestada värvi ja struktuuri varieeruvusega

Looduskivi valides tuleb Allikmaa sõnul mõista, et tegemist on looduse loodud materjaliga. Ka ühe kivimiliigi ja sama tootepartii sees võib esineda erinevusi nii toonis, mustris kui ka struktuuris.

„Kui inimene tuleb ja tahab täiesti ühtlase tooniga looduskivi, siis seda ma talle lubada ei saa. Me saame kive valida ja omavahel sobitada, aga looduslikku varieeruvust ära kaotada ei saa.“

Lossikivi toob looduskive paljudest maailma piirkondadest, sealhulgas Hiinast, Indiast, Türgist, Kambodžast, Brasiiliast, Peruust, Mehhikost ning mitmest Euroopa riigist.

„Olen Hiinast kive toonud juba 30 aastat, neid ise sorteerinud ja selle ajaga õppinud tundma nii materjale kui ka tarnijaid. Väga oluline on teada, keda saab usaldada,“ räägib Allikmaa.

Eriti hindab ta tarnijaid, kes oskavad vajadusel ka mõne materjali kasutamise maha laita.

„Kui küsin mingi projekti jaoks kivi kohta nõu ja Hiina vahendaja ütleb mulle, et sorry, ma ei soovita seda sinna, sest see ei ole sellele objektile kõige parem lahendus, siis ma hindan seda väga. Looduskivi on varieeruv materjal ja spetsiifiliste kividega võivad ka kogenud inimesed eksida. Aga tüüpkivide puhul peaks teadma täpselt, mida soovitad.“